Maransid

Täna sain ma omale kauaoodatud maransi kanad. Marans on selles osas eriline tõug, et nemad munevad shokolaadi värvi mune. Nüüd on mul neid lausa kolm. Ma kohe nii õnnelik. 

Algul kahtlesin, et kuhu ja mismoodi ma nad elama asutan, kuna hetkel on erinevaid seltskondi ( eri vanuses tibusid+ kanad + kalkunid) 6, seega veel ühe lisamine ei tundunud eriti hea mõte. Niisiis, kuna nad on suuremad kui mu hetkel kõige suuremad tibud, siis otsustasin nad selle kambaga liita. Ehk segunevad ära. Mõeldud tehtud. Muidugi hakkasid "kohalikud" neid kohe kiusama aga kanade puhul on see tavanine. Nüüd hoian paar päeva silma peal. Loodan, et kõik rahunevad maha ja harjuvad koos elama. Ja kui ikkagi ei mängi välja eks ma siis mõtlen midagi välja.

 Välitibula sisevaade ( Õrrel on maransid, tagaplaanil araucanad ja eesliinil ristandid)

Täna sai ka nädal täis mu kolmandal kana poolt välja hautud pesakonnal. ootan juba põnevusega, et missugused tegelased neist kasvavad. Niipalju on küll selge, et ükski poeg ei ole nende ema munetud munast. Eks varsti selgub kelle nägu nad tulevad. Munad olid igaljuhul suvaliselt valitud.

Kevadel juba pojad välja haudunud braama otsustas taaskord pesale jääda. Ju siis meeldis talle see poegade kasvatamine nii väga. Igaljuhul sai omale munad alla ja eks 3 nädala pärast paistab. Niipalju siiski otsustasin, et see jääb viimaseks pesakonnaks sel aastal. Üheltpool teetõttu, et tahan et tibud saaksid täiskasvanuks enne talve ja teisalt seetõttu, et lihtsalt neid on juba niigi palju.

Eelmine nädal oli päris palav, seetõttu on küülikud tegelenud viimasel ajal peaasjalikult lesimisega. Igasugune üleliigne liigutamine on välistatud ning vett kulub palju. Ja muidugi, nüüd kus enam uusi pesakondi ei plaani, siis emased indlevad kogu jõust:)

Tibud kolisid eramusse.

Viimasel ajal on millegipärast nii kujunenud, et põhirõhk on langenud tibudele. Eks nendega on ka rohkem tegemist kui küülikutega. Küülikupoegadega on kerge: esimesed 2 kuud hoolitseb nende eest ema ja siis on nad juba täiesti iseseisvad. Tibud seevastu aga vajavad kogu aeg midagi. Kõige pealt sooja, siis kaitset jne... Pluss neid tibusid on ka nii palju eri vanuselisi. Igas eas vajavad nad erinevat hoolt. Samuti kipuvad vanemad nooremaid kiusama, seega ei saa neid väga noorelt kokku panna. Ühesõnaga üks suur skeemitamine aga I love it:)

Niisiis sai kõige vanemad tibud juba õue. Nad on nüüd juba päris suured, niiet neil ei tohiks seal küll mingit probleemi olla. Pigem on tegemist kõigi mugavustega eramuga, kus saab süüa, juua, liivas vihelda rohtu nokkida ja päikese käes lebada. Vajadusel saab ka varju alla puhkama minna. Ekstra boonusena veel lugematul arvul sääski, keda taga ajada ja süüa. Vähemalt on siis kellelgi nendest elukatest rõõmu.

Tibudel hakkavad ka vaikselt kuked kanadest erilduma jatundub, et neid on päris palju. Pöidlad pihku, et oleks maksimu 50:50 suhe.

Ja lõpuks veel ka uued tulijad. Üks kanadest, kes oli kül munejaks mõeldud otsustas ka pesale jääda ja hauduski pojad välja. Kuna koorumine alles käis sii tibusi veel pildile ei saanud, seega tuleb hetkel rahulduda kanamamma endaga.

Pilte

 tibude tulevane suveresidents.