Tibud ja küülikupojad

See on ikka nii, et kui tuleb, siis tuleb kõik korraga. Meile tuli siis Teisipäeval.

Uued küülikud said maha oma esimese pesakonnaga. Kui palju neid poegi on, seda ei tea. Emaküülik on viimasel ajal kuidagi peru ja seetõttu ei julgenud eriti urgitseda. Las pojad veits mehistuvad ja siis uurib täpsemalt. Põhiline, et nad on olemas. Värviks on neil kindlasti Looduslik just nagu vanematelgi.

Samal päeval kui küülik poegis, koorusid ka kanal tibud. Tervelt kolm tükki. Neid oleks võinud küll olla rohkem, kui arvestada, et kokku oli 13 muna aga mingil põhjusel jäi kuuel tibul koorumata. Ju siis olid nad liiga nõrgad. Loodetavasti läheb järgmise pesakonnaga ( keda juba laupäeval ootan) paremini.

Ootus.

Kanad hauduvad. Kes juba nädal jutti, kes juba teisel ringil. Jah, kahjuks läks orbingdonil terve pesatäis mune aiataha, kui ta otsustas sööma minna ja kalkun tema asemele pesale munema asus. Peale sööki aga vaatas rumaluke, et tema pesa on okupeeritud ja asus rõõmsalt istuma teisele pesale. Kui asja ükskord avastasime olid munad külmad. Eks nad seal terve päeva jahtusid. Igaljuhul Vedasin siis ka orbingdoni mammi puuri ja panin talle uued munad alla. Loodan, et seekord läheb õnneks. Peab minema, sest meie kanala on ka munakriisis. Tilgub neid nii vähe iga päev, et kui see hunnik ka metsa läheb siis oleks täitsa kahju. Braama on aga juba terve nädala rahulikult haudunud, niiet pöidlad pihku ja ehk saab kahe nädala pärast juba tibusid:)

Küülikud endiselt trikitavad. Emastel on sellised lossid ehitatud, et kõigi märkide järgi peaks nad indlema, aga kus sa sellega....pane ainult isane ligi ja viimane saab kohe tuupi. Eks ma siis vaiskelt loodan, et ehk ikka on tiined ja koos tibudega saan ka küülikupojad.

Mis muud, kui oodata, enam ei ole palju jäänud. Ja kui juba ootamiseks läks, siis ootan ka talve lõppu ja lume sulamist:D