Näitus

Viimased ajad on olnud päris sündmuste rohked. Niisiis, et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada algusest…

Suvel sai algust tehtud juba suursuguse plaaniga, sel aastal näitusele kaasa võtta 5 küülikut, et oleks võimalik ka Flandriate hulgast valida tõu parim küülik. Selleks valisin igast pesakonnast välja sobivad pojad, kelle juba aegsasti tõstsin eraldi, et saaksin nende arengut paremini jälgida ja välistada igasugused vigastused, mida seltskonnas elamine võiks kaasa tuua. Kokku valisin välja 5 küülikupoega 3-st pesakonnast. Üldiselt oli arenes kõik hästi. Küülikud kasvasid jõudsalt ja kõigi loomade puhul osutus valik õigeks- ilusad loomad olid kasvamas.

Oktoobris sai selgeks näituse kuupäev. Käes oli aeg alustada ettevalmistustega. Alustasin aegsasti küülikute ülevaatlusega- umbes nii nagu seda näitusel tehakse, et võtad küüliku lauale ja jõllitad teda igast küljest veendumaks et kõik on nii nagui peab. Kõik oli suurepärane. Järgmisel nädalal võtsime ette süstimise. Jälle kõik hästi….välja arvatud, et üks isastest küülikutest oli oma seljalt suure lapi karvu välja kitkunud. Kuna näituseni oli veel piisavalt aega, otsustasin siiski veel asja jälgida. Ehk kasvavad veel tagasi ja saan ta siiski kaasa võtta. Järgmine samm oli näituseküülikute tatoveerimine. Selle käigust tuli ka tõdeda, et eelnevalt mainitud isasele karvad näituseks selga ei kasva ja seetõttu tuli ta näituselt välja praakida. Kahju, aga mis teha. Lohutuseks oli siiski veel 4 küülikut kaasa tulemas ja hinges lootus, et ehk keegi teine kasvataja toob ka vähemalt ühe flandria ja ikkagi saab neid kokku 5. Viimaseks tegevuseks enne tähtsat päeva jäi küünte lõikamine ja igasugu muu puhastamine. Seda sai teha kahjuks viimasel hetkel kuna haigus murdis mu kaheks nädalaks maha ja lihtsalt puudud jõud nende tugevate “hobu-küülikutega” võitlemiseks. Puhastamise käigus selgus aga paar ebameeldivat üllatust. Nimelt oli veel üks isasküülik ( minu hinnangul näituse osas kõige potensiaalikam) oma turja katki kiskunud. Loomulikult tähendas see talle koju jäämist. Teine ebameeldiv üllatus oli see et küülikud ei olnud viitsinud kolme nädalal jooksul oma kõrvu tatoveerimispastast täielikult puhastada. Seega tuli see töö meil endil ära teha. Lõppkokkuvõttes kulus meil kolme küüliku puhastamiseks 1,5h. Ma ei kujuta ettegi mis oleks saanud kui oleksin plaaninud 10 küülikut võtta:D

Lõpuks oli käes näituse päev. Eriline oli seekordne näitus juba ka seetõttu, et mul oli seal lausa oma ülesanne täita. Nimelt sain terve päeva küülikuid kohtunikele ette vedada. Peab tunnistama, et see ülesanne muutis ka kogu näituse palju põnevamaks, kuna olin põhimõtteliselt terve päeva ninapidi hindamise juures. Väga palju põnevaid nüansse sai iga tõu kohta teada.

Üldiselt oli aga näituse päev pikk ja väsitav aga väga põnev ja õpetlik. Äratus oli kell 4 hommikul ja magama sai alles kell 12 öösel, ehk siis ligi 20 tundi kokku.

Vaatamata kõigele läks meie küülikutel väga hästi. Keskmine hinne oli 95.6 punkti. Eraldi võttes olid tulemused sellised:

Kasesalu Iti: 96,5 punkti

Kasesalu Juuli: 96 punkti

Kasesalu Indur: 94,5 punkti

Igaljuhul tänud ja tervitused kõigile neile, kes selle küülikunäituse korraldasid. Kasvatajana on see parim võimalus saada oma tegevusele vastukaja ja hinnangut. Olen kindlalt seda meelt, et tõuloomi kasvatades, eriti aga müües on tähtis lasta oma karja aegajalt hinnata, et võiksid kindel oma tegevuse õigsuses. Veel tähtsam, on aga see, et inimesed, kes soovivad saad konkreetset tõugu loomi, saavad kindlad olla, et minu käest soetatud küülikud on täpselt sellised nagu nad vastavalt oma tõule peavad olema.

Kahjuks kaotasin enamuse näitusel tehtud pilte tehnilistel aga siiski 2 pilti suutsin säästa.

Kalkunijaht

Tundub, et viimasel ajal on kalkunid võtnud eesmärgiks mind peast halliks ajada. Nimelt on prouad (tundub, et mõlemad on emased) otsustanud, et neile ei meeldi ööbida kanalas. Pimeduse saabudes, kui kanad kõik ilusti ennast sisse asutanud, lendavad kalkunid hoopis lauda juures oleva puitkonstruktsiooni peale magama. Ja nii on olnud juba nädalaid. Kuna ilmad on veel “ilusad”, siis ei ole raatsinud neid luku taha panna. Õhtul, töölt koju jõudes on nad aga juba ennast õues oleval õrrel sisse seadnud ja sealt neid juba kätte ei saa. Ühel õhtul otsustasin, et aitab naljast, võtan nad sealt õrrelt alla ja tõstan ise sisse. Olin kuulnud, et sarnaselt kanadele, on ka nemad pimeduse pisut saamatud. Nüüd ma siis tean et nii see siiski ei ole.

Niisiis, kustutasin tuled, ja püüdsin neile lähedale hiilida, et siis nad tasapisi kinni võtta ja sisse viia. Aga kus sa sellega. Mind märgates tõusid mõlemad lendu ja lendasid erinevates suunades laiali. Mina muidugi jooksin neile järgi, et siis neid ajada tagasi lauda poole. Tol hetkel tundus see veel hea mõte, aga nüüd tean pareminiJ. Igaljuhul alguses tundus plaan toimivat. Leidsin suurema linnu kitse karjamaalt, näitasin talle lambiga teed ja tasakesi karjatasin teda kodu poole. Nii kui karjamaalt väljusime, tegi lind paar kiiremat liigutust ja oli kadunud. Eeldasin, et ta peitis end kuusehekki. Mõtlesin, et ok, ole siis seal kuni otsin ka teise ülesse. Leitsingi teise kalkuni ülesse. See lendas mind nähes ülima kergusega lauda katusele, kuhu ta ka selleks ööks jäi. Mõistsin, et pean tunnistama oma allajäämist neile ja otsustasin, et las nad siis olla õues, kuniks veel soe on ja arvasin, et selleks õhtuks on tsirkus läbi. Kuis siiski mitte. Läksin veel korraks laudast läbi, et küülikute söötmine lõpetada. Järsku kuulsin, et kalkunid suhtlevad omavahel. Ainult, et ühe linnu hääl tuli väga kahtlasest kohast. Läksin asja uurima ja oma üllatuseks/õuduseks avastasin, et kalkun kelle enda meelsest olin jätnud kuusehekki ööbima oli mingil arusaamatul põhjusel otsustanud lennata lähedal asuvale puisniidule puu otsa. Loomulikult pidin ma minema uurima, et kus ta täpselt on. See oli väga vale otsus! Mind nähes lendas kalkun puu otsast alla ja pistis jooksu otsaga metsa poole. Kuulsin veel vaid ta samme ja kadunud ta oligi. Otsisin seal pimeduses üle tunni aga ei midagi. Pidin oma täielikku kaotust tunnistama. Õhtul magama igaljuhul kriipis sees täiega.

Õnneks oli hommikul esimese valgusega ka kadunud kalkun platsis. Lõpp hea kõik hea. Õppetund saadud: Kalkuneid pimedus ei heidutaJ.

Tibude lugemine...

Öeldakse, et tibusi loetakase sügisel. Kui nii, siis nii. Ka mina lugesin oma tibud üle. Kokku on neid päris palju ( umbes 15 ) . Hea meel on aga tõdeda, et kanade saak on sel aastal märksa suurem kui kukkede. Kui välja arvata mõned kaotused, siis enamusest tibudest kasvasid ka suured linnud ja nüüd on meil õuel päris kirju seltskond.

Hetkel on ilmad veel päris soojad, nii et linnud saavad mõnusalt mööda heinamaad ringi jalutada. Eks aeg näitab kui kauaks neile seda rõõmu jätkub. Nii kui ilmad ikka päris külmaks lähevad ja lumi maha tuleb, siis on sellel lõbul kriips peal. Õnneks on kalkunid ka vaikselt kohanenud meiega. Aeg ajalt nad küll magavad katusel või puu otsas, aga üldjuhul on nad ikkagi õhtuti ilusti kanalas. Eks mul endal võtab ka aega selliste isepäiste lindudega harjumine. Siiani olen harjunud, et loomakasvatus käib minu reeglite järgi, aga need kaks püüavad mulle pidevalt meelde tuletada, et nendega see asi ikka nii lihtne ei ole:)

Laupäeval sai ka küülikud näituseks vaktsineeritud. Samuti uuendasin ka näituseküülikute pilte. Üldiselt on nad näituseks valmis. Loodetavasti saavad ka karvavahetusega selleks ajaks ühele poole. Ebameeldiva üllatusena oli üks isastest end selja pealt vigastanud ja nüüd ma ei olegi enam kindel kas saan teda näitusele kaasa võtta. Ootan veel paar nädalat ja siis teen otsuse ära. Igaljuhul oleks väga kahju teda maha jätta.

Uskumatu, et juba on sügis käes ja ilmad on sellised nagu nad on. Alles see oli, kui esimesed küülikupojad sündisid. Hetk hiljem sai kanalaehitusega alustatud. Nüüd aga on juba aeg teha viimased ettevalmistused talveks ja lume tulekuks. 

Õnneks olen üldjoontes asjadega graafikus. Muidugi enamus projekte on poolikud, kuid siiski piisavalt kaugele arendatud, et talv võib rahus tulla. Võibolla ongi hea kui asjad settivad kevadeni, et siis saab talvise praktika põhjal otsustada, et mida veel muuta, mida kindlustad ja mida ehk üldse vaja ei ole. Suurim probleem on veel kanala ventilatsioon, aga küll ma sinna ka midagi välja mõtlen.

Sel nädalal sai paika ka küülikunäituse aeg. Üritus, mille nimel nii mõnedki kasvatajad näevad aasta jooksul vaeva, et oleks ilusaid küülikuid hindamisele tuua. Nõnda siis ka mina. Eelmisel aastal läks meil näitusel muidugi väga hästi, kuid närv on ikkagi suur selle aasta osas. Hetkel olen valinud välja 5 küülikut kelle plaanin kaasa võtta. Tegin eile ka juba esimese ülevaatluse, et kas kõik ikka on nii nagu peab. Siiani on kõik okidoki. Lähinädalal on siis veel vaja teha vaktsineerimine, maniküür ja tatoveerimine ja olemegi valmis:)

Kevadest saati olen mõelnud, et kanade kõrval tahaks veel mingit linnuliiki aga siiani ei suutnud otsustada, et keda siis täpselt. Küll käis mõte läbi, ehk see võiks olla part või hani või  kalkun. Nüüd siis sai ka see asi ära otsustatud ja eilsest peale on meil 2 kalkunit. Tegemist on pronks kalkunitega. loodetavasti nad kohanevad ilusti ja on õnnelikud siin meie juures. 

Näitus

Niisiis, kohtupäev on jälle tulemas:) Soovitan soojalt kõigil vaatama tulla.

Lisainfo: http://www.efba.ee/featured/kuulikute-ja-tsintsiljade-naitus-2011/

Tartusse minek

Teadmiseks küülikuhuvilistele, et plaanin sel laupäeval liikuda Tartu poole. Kui kellelgi peaks olema huvi mõne meie poolt pakutava looma vastu, siis andke julgesti teada, ehk saan ta siis kaasa võtta. Saada olevad loomad on näha müügi alt. Kodu otsivad veel ainult paar flandriat ja kaks emast prantsuse pässi.

Üleliigsed kuked

Nagu öeldakse, tibusid loetakse sügisel. On ka vist viimane aeg hakkata vaatama, et keda võtta, keda jätta. Õnneks ei ole igale kanamammale oma kukepapat vaja ning seetõttu on nii mõnedki noored, ilusad lavendel araucana kukepoisid meil üle.Niisiis, siin nad on:

Mõlemad nad on ilusti saadaval. Lisainfoks veel niipalju, et tegemist on sinistest munadest koorunud kukkedega:)

Vaikselt kisub sügiseks.

Sel nädalavahetusel tundsin juba vaikselt kuidas sügis hakkab kätte jõudma. Ilmad on imelikud, vihma sajab ja mis põhiline: loomad-linnud on juba päris suureks saanud. Õnneks olen oma ehitustöödega piisavalt kaugel, et elukoht on kõigile elukatele olemas ajaks, kui juba päris sügis kätte jõuab ja ilmad täitsa ära hakkavad kiskuma. Selle nädalavahetuse ehk kõige suurem saavutus oligi pesa, mis ma kanadele ehitasin. Ja seekord, viimaks ometi, ei olnud ma oma rõõmus üksi vaid juba järgmisel päeval nägin tunnustavaid pilke kanade poolt, et töö oli tõesti hästi tehtud. Igas pesas oli vähemalt üks muna jäetud.

Laupäeval võtsin ka veidike aega ja seadsin end istuma keset noorkanu, et lihtsalt nautida nende ilu. Peab tunnistama, et vaatepilt on ikka tõeliselt lahe. Niipalju eri suuruses, värvis, välimuses kanu. Loomulikult on seal ka üks seltskond kellekohapealt pole ma päris kindel, et kas tegu on kanade või kukkedega. Kuna kõik tõud on väga erinevad oma välimuselt ja arengult, siis on ikka väga raske aru saad, et kes on kes. Võib öelda, et braamade osas on pilt selge. Barnewelderid, leghornid, sultanid ja mustad arcuanad on ka suht arusaadavad. Küll aga pole mul õrna aimugi, et mis tegelased on need lavendli värvi aracuanad. Nende puhul on ühest asendist enamus kanad ja teiselt poolt vaadates kõik kuked. No sellest ma saan aru küll et, üks on kindel kukk aga ülejäänud...pole õrna aimugi. Nädala üllataja oli orbingdoni kana. Siiani oli kindlel värk, et mul oli 2 kana ja üks kukk, kuna juba tibuna oli kukk suure harjaga ja kanadel polnud midagi. Kahjuks läks kukk vahepeal parematele jahimaadele ja et tühimikku täita otsustas nüüd üks "kanades" omale suure punase harja kasvatada. Nii et eks paista kas hakkab kirema ka lõpuks:D

Olen viimasel ajal olnud nii hoos kõigi teiste loomade elutingimuste parandamisega, et oma lemmikud- küülikud olen päris unarusse jätnud. Õnneks üldjoontes on nende seis ju ka kõige parem aga ikkagi tahaks rohkem aega nende jaoks rohkem leida. Igaljuhul vaatasin üle viimased küülikupesad ja jagasin nad vastavalt sugudele eraldi puuridesse. Samal ajal heitsin juba pilgu ka peale, et mis tegelased mul siin tulemas on. Tundub, et sel aastal saan ka oma karja jätta vähemalt ühe väga hea ja suure emase. Loodetavasti leian talle ka sobiva isase piiri tagant. Kari vajab ju värskendust.

Niisiis, kellel huvi siis võib pilgu heita müügi lehe peale. Seal tegin ka mõned uuendused.

Sokud pakkuda!

Juhul kui kellelgi peaks olema soovi omale karja head sokku saada, siis meil oleks neid lausa kaks pakkuda. Sokkude ema oli väga hea piimaanniga ( umbes 3 liitrit päevas) ja sama on ka sama kitse eelnevad emased pojad. Kindlasti tasub mainida, et nende "perekonnale" on iseloomulik väga hea maitsega kitsepiim:) Nii et kui kellelgi on huvi, andke kindlasti teada. Vajadusel saab ehk kokkuleppele ka kohale toimetamise osas.

Kanala

Viimasel ajal pole loomade osas suuri muutusi toimunud. Kõik on läinud lihtsalt oma rada. Kevadised küüliku pojad muutkui kasvavad, paljud neist on juba oma uutesse kodudesse läinud. Tibudest on saanud peaaegu kanad/kuked ja ka kitsed hakkavad vaikselt juba suureks saama.

Kasutades ära seda üldist rahulikkust võtsin eelmisel nädalal lõpuks ette kanala ehituse, mida olen juba pikemat aega planeerinud. Kuna alustuseks tuli peaaegu kogu eelnev lauda sisustus lahti võtta ja vana kanala lammutada, siis on see töö mul päris kaua aega võtnud. Õnneks olen juba asjadega nii kaugel, et suurem osa tööst on valmis, kuigi nokitsemist jätkub usutavasti veel pikemaks ajaks. Peab aga tõdema, et ise olen oma ehitusega rahul. Ülim mõnu on ikka kui keskkond, kus loomi hoiad on sulle endale ka ilus vaadata.

Kahjuks kanad veel minu rõõmu ei jaga. tundub, et mida hullemad tingimused neil on seda rohkem neile meeldib. Ühel päeval vaatasin suu ammuli kuidas nad vihma käes ja pori sees ülima mõnuga ringi jooksid, olles ise sealjuures läbimärjad. Võiks arvata, et kuskil jookseb neil sugulus partidega läbi:D

Igaljuhul olen vaatamata kanade vastuseisule nende uue eluruumiga väga rahul ja usun, et kui kõik saab valmis on ka kanad minuga ühel meelel.

Natuke veel nokitsemist ja siis saan ka panna pilte. Hetkel on asi lihtsalt veel selleks liiga poolik.

Robi

Pühapäeval oli minu jaoks natuke kurb ja natuke rõõmus päev. Nimelt kolis minu esimene päris Flandria hiidküülik elama uude kodusse. Kurb sellepärast, et kuna ta oli esimene, siis ikka natuke erilisem kui teised ja nii kahju oli temast loobuda. Pealegi oli ta aretuse mõttes väga hea materjal. Eelmisel aastal said tema järglased Benno ja Brenda Rõngus toimunud näitusel väga head tulemused. Hea meel on aga jällegi selle üle, et ta sai uude toredasse kodusse, kus teda juba uued pruudid ootavad:D Usun, et uued omanikud ei pea tema ostmist kahetsema.

Pidin temast loobuma, kuna tahan endale karja jätta rohkem oma farmi kasvandikke ja seega vajan suguluse vältimiseks uut isast. Oleks ka jama omada rohkem isaseid kui emaseid:D

Igatahes, eks selline see loomakasvatus on, et kui tahad edasi minna siis aegajalt tuleb teha raskeid otsuseid.
Siin ka mõned pildid temast:

Küülikute sorteerimine

Laupäeval sai küülikupegi sorteeritud, ehk siis sugu määratud. Pässidega oli kõik ok. Kõik oli nii nagu pidi. Sama lugu oli pisikeste fladriatega. Aga suuremate flandriatega oli pisut raskem. Enamuse puhul sai kohe aru et kellega on tegu aga ühe küüliku osas ei ole ma siiani päris kindel, et kas tegu on emase või isasega. Eks nüüd tuleb paari päeva jooksul nad üle vaadat, et veenduda et määrasin kõik õigest.
Hea uudis on see, et mu valge küülikupoeg on emane ja seega läheb see suurepäraselt kokku minu plaaniga ta endale karja jätta:)
Uuendasin ka Müügi lehte, seega on nüüd kõik pakkuda olevad küülikud näha seal. Pluss, endiselt on pakkuda kaks sikku (isast kitse), kui kellelgi peaks huvi olema.

Lõpuks uued pesakonnad

Eelmisel nädalal sai meie noor flandriaema Anni maha oma esimeste poegadega. Ei julgenus sellest varem kirjutada, kuna tal on see emadusega harjumine päris vaevaline olnud. Asi algas sellega, et ta ei ehitanud traditsioonilises mõttes küülikupesa, mis peaks olema siis suur heinahunnik, mille keskel on palju karvu. Arvestades ka flandriate suurust, on tegemist tavaliselt päris suurte pesadega. Temal oli aga väike risuhinnik, võiks lausa öelda risuvaal puuri nurgas. Esmapilgul ei oleks küll osanud kahtlustada, et seal võiks pojad peidus olla aga võta näpust, olid:) Pesa disain oli ka selles mõttes halb, et pojad sattusid sealt kogu aeg välja ja kuni silmade avanemiseni ei oska nad sinna ise tagasi minna. Seega tuli neile ise korralik pesa ehitada. Loodetavasti see nüüd toimib paremini. Aga selle pesakonnaga seoses oli kaks meeldivat üllatust: esiteks et seal on 8 poega ja teiseks, et lõpuks on ka üks valge poeg. Nüüd ainult põidlad pihku, et edaspidi oleks kõik korras.

Teise pesakonna tõi Anni ema Jeikna. Temal siis seekord ainult 2 poega. Vaatamata sellele, et nad on 4 päeva nooremad kui Anni pojad, on nad juba suuremad( paksukesed), sest nad ju saavad 4korda rohkem süüa kui teised. Ja seda tean kindlalt, et Jeiknal on palju piima, sest eelmisel aastal kasvatas ta 8 poega ilma igasuguste probleemideta üles.

Niisiis on meil jälle palju rõõmu pisikestest küülikutest. Kuid eile-üleile oli mul ikka küülikutest väga kahju, sest see õudne kuumus, mis neil päevadel oli on küülikute jaoks ikka täielik piin. Seisin seal puuride vahel ja vaatasin kuidas nad seal olid välja sirustatud ja hingeldasid. Isegi vastsündinud küülikud olid kas pesast välja roninud või vähemalt üksteisest eemaldunud:S Päris õudne ikka. Nüüd plaanin neile sinna väikse ventilaatori panna mis paneks õhu vähemalt liikuma ja läbi selle tooks kasvõi natukenegi leevendust. Tean et neile võiks jagada ka külmavee pudeleid külje alla aga kuna meil kõik on päeviti tööl siis ei ole see ka väga võimalik. Aga niisama, abita neid ka ei saa jätta.

Lisaks küülikupoegadele on suurenenud ka meie tibupark. Hetkel on on siis tõugude nimistu järgmine:

Braamad

Orbingdonid

sinised araucanad

lavendlivärvi araucanad

Barnewelderid

Püüan lähiajal ka sellest seltskonnast pilte panna.

Hilised lihavõtted, ehk küülikupojad ja tibud:)

Vaatamata sellele, et küülikute kasvatamisega on juba pikka aega tegeldud, on ikka uskumatu kui ruttu need pisikesed elukad kasvavad. Alles oli see kui sai esimest korda pessa piilutud, et mis tegelased seal on, kui juba on neil silmad peas ja vaikselt proovivad ema kõrval tahket toitu.
Huvitav tähelepanek mis ma teinud olen on, et pässi pojad kasvavad juba varases nooruses kiiremini kui flandriad. Vaatamata peaaegu nädalasele vanusevahele on mõlemad pesakonnad ühesuurused. Tegemist on siiski hetkelise nähtusega, sest teatavasti flandriad ju ongi aeglasema kasvu ja hilisema valmimisega kui pässid. Lisaks on nad täiskasvanuna ikka märksa suuremad.

Viimasel ajal pole midagi suuremat meie farmis juhtund. Hetkel hoian pöialt, et aprillis paaritatud flandriad on ikka tiined ja varsti pesakonnad toovad aga eks paistab. Sel aastal on kuidagi problemaatiline see tiinestumine aga olen endiselt positiivne.
Põhiline uudis ongi see, et sel nädalal sai tibud toodud 4 aracuanat, kes peaks siniseid mune hakkama munema ja 3 orpingtoni, kes loodetavasti järgmisel aastal inkupaatoritena toimivad:) Loomulikult hetkel on tegemist unistustega, sest ei ole veel kindel, kuipalju seal seltskonnas kanu on. Eelmise aasta kogemus, kus seitsmest tibust üks oli kana on muutnud mind väga ettevaatlikuks, ehk kanu ikkagi loetakse sügisel:) Õige pea peaks meie tibukari veel igasuguste tõugude võrra suurenema aga sellest juba siis kui see käes on.
Nüüd siis ka mõned pildid:

Kevad

Lõpuks on kevad ka meie farmi jõudnud ja esimesed küülikupojad on kohal. Taanlaste esimeses pesakonnas on viis poega, kõik tumedad. Lootsin küll, et viskab vähemalt ühe valge sekka aga kahjuks nii ei läinud. Samas pole hullu, suurepärased näituseloomad peaks sealt igaljuhul saama:)Nüüd on kogu (valge)lootus ühe eelmiseaasta poja peal, kelle enda karja jätsin. Olen kuulnud, et samast pesakonast pärit emasel oli sel kevadel 3 valget poega, seega loodan, et ka mina saan selle õnne osaliseks. Iseenesest, et see valge polegi niisama kinnisidee, aga kuna Robin hakkab vaikselt vanaks jääma siis oleks tore kui saaksin tema vereliinis endale uue valge asemele.

"taanlased"

Eile sai ka meie emane päss oma selleaastase teise pesakonnaga maha. Loodetavasti läheb sel korral paremini kui esimesel katsel, kui ainult üks p0eg alles jäi. Iseenesest on tingimused (Soojemad temperatuurid) küll paremad, niiet ei ole ühtegi põhjust miks ei peaks kõik korda minema. Seekordne pesakond on siis veel koos meie vana isase pässiga, Markusega. Nüüdseks elab Markus juba oma uues kodus Lõuna-Eestis aga just täpselt samal päeval kui viisin ta tema uude kodusse, tegi ta kiire külaskäigu veel Dolorese juurde. Siit pesakonnast võib jälle palju erinevaid värve oodata, seega saab põnev olema. Eelmise pesakonna poeg on õnneks emane ja siin on ka üks pildike temast:

Soojade ilmadega oleme juba ka kitsed jalutama lasknud. Minu meelest üks lahedamaid asju kevadel üldse on vaadata karja kitsetallesid koos tegutsemas. Need tegelesed suudavad ikka igasugu asju välja mõelda. Küll tegakse jooksuharjutusi, siis kõrgushüpped, võimalusel ronitakse "mägede" otsa ja suurima heameelega näksitakse kõike mida näksima ei peaks. Kuigi juba on päris palju rohtu kasvanud, vähemalt piisavalt, et kitsed selle kätte saaks, aga ikkagi maitsevad kõige paremini igasugu ilupuud ja -põõsad ning maasikataimed jne...
Talled on juba päris suured. Lisan ka mõned pildid neist ja taaskord mainin, et kui keegi peaks soovima endale väga heade piimakitsede järglasi siis mõlemad isased talled on saadaval. Mõlemad on sarvedega ja väga sõbralikud tegelased. Kui kellelgi peaks olema huvi siis võimalusel olen valmis ka nad kohale tooma.

tüdrukud

poisid
poisid

Lõpetuseks siis ka veel üks käsitööline katsetus, millega ma sel nädalavahetusel hakkama sain. Nimelt on ideekohaselt tegemist kanade õuepesaga aga eks näis, mis nad sellest ideest arvavad. Ideaal oleks muidugi kui mõni neist sinna haudele otsustaks jääda aga erilisi lootusti ma sellele ei pane, sest lihtsalt meie kanakarjas puudub haude instinkt sajaprotsendiliselt. Ja nii on olnud juba aastaid:D Sel suvel on plaan tuua paar Brahma tõugu kana, et ehk siis loodetavasti saab järgmisel kevadel ka tibusid. Hetkel on meil ainult kuked "tõukad", kanad on kõik lihtsalt äntukad:D

õuepesa

kanakarikuked

uus pesakond

Teisipäeval, 19 aprill tuli ilmale meie esimene peasakond flandiaid. Vanemateks on nimetu Taanist pärit emane ja Robin. Esimesel vaatlusel tundus et kõik pojad on looduslikku värvi.
varsti lisan ka pildid.

küülikupoeg

Siin on meie esimese pesakonna ainuke küülikupoeg. Hetkel tundub, et tegemist on tüdrukuga. Loodame, et järgmised pesakonnad tulevad suuremad:)

Uus küülik

Eile sai korraks Soomes käidud. Algselt oli plaan ainult minna küülikule järgi, kuid kuna samal ajal oli toimumas ka küülikunäitus, siis astusime sealtki läbi. Nagu ma aru sain, siis oli see soomlaste jaoks tavaline, pigem isegi väike näitus. Loomade arvult vist sama suur kui Eesti aastanäitus. Päris üllatav oli see, et näitusel oli väga palju lapsi/noori oma lemmikküülikutega.
Väga palju oli kääbuspässe ja igasugu muid kääbusküülikuid. Flandriaid oli ainult üks, suuri pässe kümne ringis. Igaljuhul kokkuvõttes oli huvitav kogemus. loodetavasti saab lähiajal ka mõnel suurel näitusel käidud.

Meie uus isane päss:

Lasteaed

Nüüdseks on meie uued kitsetalled juba pisut kosunud ja täna sai juba kogu kamba korraga välja, mängima tuua. Kahjuks otsustas kitsemamma ühe talle hüljata, niiet oleme pidanud teda ise toitma. Kuna alguses oli ta päris nõrk siis tuli ta ülejäänud karjast eemaldada ja aga nüüd kus ta on juba eluvaimus sisse saanud siis püüame ta ikka teistejuures hoida, sest liigne inimlik abi muudab loomad väga sõltuvaks. Ja see ei ole lõppkokkuvõttes ka hea. Parem ikka kui ta omasuguste juurde hoiab, kui et ainult inimestega tahab olla. Eelmisel aastal oli nii, et üks lutibeebi ei sulandunudki terve suve jooksul karja ja nõudis tervekogu aeg inimese tähelepanu.
Kui esimesed talled tundusid siiamaani ikka pisikesed, siis nüüd uue kamba kõrval on nad ikka juba päris suured. Ka nende ema on otsustanud neid vaikselt juba võõrutada, niiet varsti tuleb endal lüpsmine ette võtta.
Varem, kui ei teadnud, et palju kits piima peaks andma, siis arvasime ikka et meil sellised suvad kodukitsed, kes annavad no nii parajalt natuke piima. Kui aga nägin hiljuti Sõida maale kus kitsekasvatusega tõsiselt tegelevad inimesed ütlesid et 2,5 liitrit lüpsev kits on juba väga tubli siis saime aru, et meie suvine 3 liitrit kitselt on vist ikkagi suurepärane tulemus:) Ühesõnaga oleme täitsa kogemata saanud omale suurepärased piimaloomad. Ja nagu juba kogemus näitab, siis läheb see omadus ka geneetiliselt edasi.

Küülikute sellekevadine esimene peasakond on ka juba valmis. Sellega muidugi läks väga napilt. Veebruari alguse sulaga märkasin, et üks pässidest indleb ja mõtlesin, et proovin kas paaritumine läheb läbi ja üllatus üllatus...läkski. Esimesel märtsil olid küülikul pojad. Täpselt esimene natuke soojem päev pärast mitunädalast arktilist külma. Hetkel ei oska küll öelda kui palju poegi seal olla võiks, sest pole tahtnud pesa väga lahti kiskuda. Seda ikka selle jaheda ilma tõttu. küülikupoegadel pole ju sündides veel sooja kasukat. Küll aga olen vahepeal uurinud, et kas pesas on on kõik ok. Siiani on õnneks läinud. Õnneks on tegemist ka kogenud küülikuemaga nii, et väga muretsema ei pea. Nädala pärast on pojad juba ilusti karvadas, eks siis teeb kindlaks millised ja kui palju neid seal on.

Homme peaks meieni ka jõudma uus isane päss- nagu sellele aastale kohane, siis ikka värvuselt valge:)

Nüüd siis ka mõned pildid kitselasteaiast:

kogu kamp korraga

uue pesakonna üks isastest

uue pesakonna ainuke tüdruk

väike avastusretk

kolmikud; valge poiss, hall tüdruk ja pruunkirju isane

kaksikud: valge poiss ja pruun tüdruk

Uued tegelased kitsekarjas

Eile päeval ootas meid laudas meeldiv üllatus, kui avastasime, et meie teine kits on poegadega maha saanud. Seekord oli neid siis 3. Sel aastal läks temaga õnneks, sest kõik eelnevad aastad on ta suutnud valida talve kõige külmema päeva poegimiseks, nii et eilne väike miinus muutis asja märksa kergemaks. Eks paistab, mis tegelased sellest kolmikust kasvavad.

Talv on rahulik aeg kus eriti midagi ei toimu. Loodus puhkab. Ka meil on hetkel päris rahulik. Midagi märkimisväärset ei ole viimasel ajal toimunud, kuid kauaks see nii ei jää. Eile sai juba esimene paaritus küülikutega ära tehtud, nii et märtsi alguses võib selle aasta esimest pesakonda pässe oodata.
Kitsetalled on vahepeal kasvanud. Neist on juba parajad pätid saanud. Päris lahe on neid jägida ja näha, et mida nad välja suudavad genereerida.
Nüüdseks on selge ka tallede sugu. Valge, sarvedega on isane ja pruun, nudi on emane. Mõlemad täpselt oma vanemate koopiad.

Kitsetalled

tallede ema

värsked maailmakodanikud

Natuke pässidest ja muust.

Märkamatult on meie põhiliste lemmikute-flandriate kõrvale tekkinud ka päris mitu pässküülikut. Pässküülikute juures on ehk kõige põnevam nende lontis kõrvad. Oleme ju harjunud, et küülikul on pikad kikkis kõrvad. Samuti meeldib mulle nednde juures nende suht suur kasv ( muidugi flandriatele jäävad nad kaugelt alla) ja lai värvigamma. Kuidagi on nii juhtunud, et meile on sattunud veel eriti värvilised selle tõu esindajad. Iseenesest on see päris põnev, kui jälle uus pesakond sünnib ja esimest korda sinna piiluda saab. Nagu üllatusmuna avamine, kust sa kunagi ei tea millist põnevat värvi pojad sind ees ootavad:)
Juhul kui kellegil peaks olema soovi vahetada isast pässküülikut, siis võtke kindlasti ühendust, kuna kahjuks on nii juhtunud, et meie Markus on ühe emasega kaugelt sugulane ja seega oleks meil natuke verevahetust vaja.

Täna hommikul ootas meid laudas meeldiv üllatus. Nimelt oli üks meie kitsedest talled toonud. Seekord läks sellega õnneks kuna õues on päris soe talve kohta. Muidu on ikka nii olnud, et kitsed poegivad kõige külmematel päevadel ja siis peab muutkui muretsema, et kas talledel on ikka kõik ok. Eks paistab mis tüübid neid kahest ilmakodanikust lõpuks kasvavad.