Monday, March 26, 2012

Reegleid rikkudes..

Niisiis, olen ennast pisitasa ette valmistanud tibutamiseks. Põhimõtteliselt ei ole endale inkupaatorit muretsenud, sest kahjuks pean oma kanakasvatusele piirid seadma:D Loomulikult saab ju kevaditi tibusid igalt poolt osta aga veelgi põnevam on kui enda kanad hauduavad ja tibusid kasvatavad.
Mõni nädal tagasi takistasin kalkuni haudumist, kuid nüüd, kus kanad ka asja käsile võtsid, mõtlesin, et las olla, las hauduvad. Hetkel on haudujaid kaks: üks braama ja teine orbingdon. Et see on mul esimene kord kana hauduma panna, siis tegin ka korralikku eeltööd. Lugesin kanakasvatus raamatut, et saada teoreetiline ettevalmistus ja foorumit, et õppida teiste kogemustest. Nagu ikka..tahtsin parimat aga välja tuli nii, nagu mitte keegi teine ei teeks:D Mängu tuli vana hea Murphy oma seadustega. Nädal tagasi sain kogu oma kanakarja kohta umbes kümme muna päevas ja seega ei näinud vajadust igaks juhuks haudemune korjata. Sellise koguse juures piisaks ju paarist päevast, et saada piisav kogus korralikke haudemune. Aga palju õnne....viimasel paaril päeval on tulnud keskmiselt 3-4 muna, milledest vähemalt pooled on nii määrdunud, et neist asja ei saa. Iga päevaga tundub see munetavate munade hulk ka aina vähenevat.. Õnneks mulle meeldib katsetada ja setõttu võtsin kõik, mis saada oli ja vähegi kõlbas ning kupatasin kanadele alla....eks paistab kas ja mis sellest väjla tuleb. Mõni korralik kanapidaja/kasvataja vist nii ei teeks. Ma väga loodan, et mu uljus tasub ennast ära ja ma lihtsalt kanamammade aega ei raiska.
Braama sai alla sellise hunniku:
ja orbingdonile selline:

Sunday, March 11, 2012

Õhus on kevadet..

Ilmad on kevadele omaselt heitlikud. Ühel päeval on mõnus sula, järgmisel -15 kraadine pakane...
Esimesed sulailmad panid lindudel hormoonid möllama. Isakalkun ja temast kümme korda väiksem kukk proovisid jõudu, nii et sulgi lendas. Mul ei jäänud muud üle kui nad eraldi aedadesse eraldada. Samal ajal otsustas emane kalkun, et oleks viimane age haudumine käsile võtta. Munes oma kümma muna ära ja jäi pesale istuma. Kuna tibude kasvatamine oleks märtsi lõpus suhteliselt keeruline ettevõtmine, siis otsustasin sel korral sellele looduse hüüdele käe ette panna. Ootasin paraja hetke, kui kalkunimamma sööma läks, korjasin munad ära ja "müürisin" pesaava kinni ja lootsin, et haudeinstinkt möödub. Nii ka läks. Algul tundsin end isegi süüdi aga kui munad katki tegin ja veendusin, et ainult üks neist oli viljastatud, siis olin endaga rahul.
Võtsin nüüd ka küülikud luubi alla. Viimane aeg oleks pesakondade planeerimisega alustada. Ja ma ei tea, mis asi see on aga juba teist aastat järjest on peaaegu võimatu aru saada millal nad indlevad. Täielik ehku peale minek. Eile tundus, et uus emane peaaegu indleb. Viisin ta siis härrale külla...aga ei midagi. Pärast oli isane hull sõber. Emane aga mängis terve õhtu solvunut.
Kui nüüd see lumi ruttu ära sulaks, siis saaks ka õues tegutsema hakata...

Thursday, March 1, 2012

Otsad kokku..

Pärast pikka kaalumist, otsustasin ikkagi pässküülikute kasvatamisest loobuda. Otsus sai tehtud mitmel põhjusel. Esiteks muidugi see, et minu lemmikuteks on ja jäävad flandriad, mistõttu pässid jäid alati tagaplaanile. Mõtlesin, et ole aus nende vastu, et nad lihtsalt on mul olemas aga kogu tähelepanu läheb mujale. Teiseks põhjuseks on see, et mul lihtsalt ei vedanud nendega. Juhtus erinevaid asju mida võiks tõlgendada kui märke, et see tõug ei ole mulle. Kolmandaks, on Eestis juba päris palju väga häid ja tugevaid pässikasvatajaid. Nendeni küündimiseks puudub mul soov ja võimalus.
Õnneks leidsid minu pässitüdrukud omale uue, hea kodu suht vana kodu lähedale. Usun, et seal on neil palju parem. Igaljuhul jõudu ja jaksu neile ja nende uuele omanikule.

Meenutuseks ka mõned pildid: