Viimasel ajal on millegipärast nii kujunenud, et põhirõhk on langenud tibudele. Eks nendega on ka rohkem tegemist kui küülikutega. Küülikupoegadega on kerge: esimesed 2 kuud hoolitseb nende eest ema ja siis on nad juba täiesti iseseisvad. Tibud seevastu aga vajavad kogu aeg midagi. Kõige pealt sooja, siis kaitset jne... Pluss neid tibusid on ka nii palju eri vanuselisi. Igas eas vajavad nad erinevat hoolt. Samuti kipuvad vanemad nooremaid kiusama, seega ei saa neid väga noorelt kokku panna. Ühesõnaga üks suur skeemitamine aga I love it:)
Niisiis sai kõige vanemad tibud juba õue. Nad on nüüd juba päris suured, niiet neil ei tohiks seal küll mingit probleemi olla. Pigem on tegemist kõigi mugavustega eramuga, kus saab süüa, juua, liivas vihelda rohtu nokkida ja päikese käes lebada. Vajadusel saab ka varju alla puhkama minna. Ekstra boonusena veel lugematul arvul sääski, keda taga ajada ja süüa. Vähemalt on siis kellelgi nendest elukatest rõõmu.
No comments:
Post a Comment