Tibud kolisid eramusse.

Viimasel ajal on millegipärast nii kujunenud, et põhirõhk on langenud tibudele. Eks nendega on ka rohkem tegemist kui küülikutega. Küülikupoegadega on kerge: esimesed 2 kuud hoolitseb nende eest ema ja siis on nad juba täiesti iseseisvad. Tibud seevastu aga vajavad kogu aeg midagi. Kõige pealt sooja, siis kaitset jne... Pluss neid tibusid on ka nii palju eri vanuselisi. Igas eas vajavad nad erinevat hoolt. Samuti kipuvad vanemad nooremaid kiusama, seega ei saa neid väga noorelt kokku panna. Ühesõnaga üks suur skeemitamine aga I love it:)

Niisiis sai kõige vanemad tibud juba õue. Nad on nüüd juba päris suured, niiet neil ei tohiks seal küll mingit probleemi olla. Pigem on tegemist kõigi mugavustega eramuga, kus saab süüa, juua, liivas vihelda rohtu nokkida ja päikese käes lebada. Vajadusel saab ka varju alla puhkama minna. Ekstra boonusena veel lugematul arvul sääski, keda taga ajada ja süüa. Vähemalt on siis kellelgi nendest elukatest rõõmu.

Tibudel hakkavad ka vaikselt kuked kanadest erilduma jatundub, et neid on päris palju. Pöidlad pihku, et oleks maksimu 50:50 suhe.

Ja lõpuks veel ka uued tulijad. Üks kanadest, kes oli kül munejaks mõeldud otsustas ka pesale jääda ja hauduski pojad välja. Kuna koorumine alles käis sii tibusi veel pildile ei saanud, seega tuleb hetkel rahulduda kanamamma endaga.

Pilte

 tibude tulevane suveresidents.

Uued hiiglased.

Ei tea mis asi mul nende hiigel loomadega on. Teatavasti meeldivad mulle Flandria hiidkuulikud, kes on maailma suurim küülikutõug. Nüüd siis on järg kanade juures. Paar päeva tagasi sain lõpuks omale maailma ühe suurima kana tõu esindajad-Jersey Giantid. Hetkel on nad küll super pisikesed tibud, kuid sügiseks peaks nad juba päris hiiglase mõõdu välja andma. Mõned pildid ka neist et siis saaks hiljem võrrelda.

Vahepeal polegi suurt juhtunud. Looma lapsed on natukene kasvanud:

Siit ja sealt.

Võib öelda, et kevad on käimas täie hooga. Ilmad on soojad, muru juba kasvab, puud vaikselt rohetavad ja elu laudas muutub aina huvitavamaks.

Niisiis, sai kitsed välja lastud. Seda juba pea nädal tagasi. Nüüd, kui veel natuke soojemaks läheb, siis saab nad jäädavalt õue jätta. Hetkel laseme nad veel ööseks lauta.

Küülikupojad on nüüd 2,5 nädalat vanad. Silmad on lahti ja vaikselt jooksevad juba mööda puuri ringi. Kuna pelgasin natuke selle küüliku pesa kallale minna, siis peab tunnistama, et ma ei tea siia maani kui palju poegi siin kokku on. erinevate lugemiste järgi võib neid olla kuni 7. Aga no eks lähiajal selgub täpsemalt. Tegemist on siis meie uute küülikute järeltulijatega. Teise emaküülikuga pole siiani pojaõnne olnud. Vaikselt kahtlustan, et vanem isaküülik on liiga vana ja ei saa asjaga hakkama. Nimelt on juba kolm paaritust ebaõnnestunud järjest. Eks paistab, mis edasi saab. Hetkel veel meelt ei heida, sest väga tahaks saada sellelt isaselt veel ühe viimase pesakonna, enne kui ta vanadekodusse puhkusele siirdub:D

Kanade haudumisprojekti võib suht ebaõnnestunuks kuulutada, kuna ligi kahekümnest munast mis sai alla pandud, koorus ainult 5 tibu. Nendest elujõulisi oli ainult kolm ja hetkel on alles ainult 2, sest üks kanamammidest oli nii stjuupid, et tallus oma ainsa tibu surnuks. Selles, et kooruvus nii väike oli, saan siiski põhiliselt iseennast süüdistada, kuna alustasin selle asjaga vist liiga vara. Paljud tibud olid küll välja arenenud, kuid liiga nõrgad, et munast väljuda. Järgmisel aastal olen targem.

Kanakasvatuse positiivse poole pealt võin aga rõõmustada uute tibude üle kelle ostsin pühade ajal. Tegemist on lavendel araucanadega, kes peaksid tulevikus siniseid mune munema. Eelmisel aastal püüdsin neid ka kasvatada, kuid neljast tibust, kes mul olid kasvas 3 kukke ja kana. Kana kahjuks täisikka ei jõudnudki. Seetõttu võtsin sel korral tervelt 10 tibu ja nüüd loodan, et ehk ikka mõni seal kambas on kana. Loodetavasti varsti tibude kari suureneb. Plaanis on veel paar erinevat tõugu juurde võtta. Sellest aga juba siis kui nad kohal on.

Kalkunid said kanalast välja visatud. Sügisel demonstreerisid nad oma suurt lennuoskust ja seetõttu sai nende kanala väljakäik tehtud kõrgemale kui kanadel. tundus loogiline, et nad sealt ilma probleemideta välja saavad. Noh, emane ju saigi aga isane ei plaaninudki majast lahkuda. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui neile sisse seada õues õdus varjualune ja mõlemad püsivalt õue eraldada. Hetkel tundub see vist hea idee, sest lõpuks said nad oma armumängudega ka algust teha. Pluss õues on neil palju rohkem ruumi. Nüüd jääb veel loota, et emakalkun varsti haudele läheb. Mune on juba päris palju munetud.

Mõned pildid ka kevadest:

uus kitseaed

kitsekari

kalkunite pulmatants

küüliku pesa

tibula

Tibud ja küülikupojad

See on ikka nii, et kui tuleb, siis tuleb kõik korraga. Meile tuli siis Teisipäeval.

Uued küülikud said maha oma esimese pesakonnaga. Kui palju neid poegi on, seda ei tea. Emaküülik on viimasel ajal kuidagi peru ja seetõttu ei julgenud eriti urgitseda. Las pojad veits mehistuvad ja siis uurib täpsemalt. Põhiline, et nad on olemas. Värviks on neil kindlasti Looduslik just nagu vanematelgi.

Samal päeval kui küülik poegis, koorusid ka kanal tibud. Tervelt kolm tükki. Neid oleks võinud küll olla rohkem, kui arvestada, et kokku oli 13 muna aga mingil põhjusel jäi kuuel tibul koorumata. Ju siis olid nad liiga nõrgad. Loodetavasti läheb järgmise pesakonnaga ( keda juba laupäeval ootan) paremini.

Ootus.

Kanad hauduvad. Kes juba nädal jutti, kes juba teisel ringil. Jah, kahjuks läks orbingdonil terve pesatäis mune aiataha, kui ta otsustas sööma minna ja kalkun tema asemele pesale munema asus. Peale sööki aga vaatas rumaluke, et tema pesa on okupeeritud ja asus rõõmsalt istuma teisele pesale. Kui asja ükskord avastasime olid munad külmad. Eks nad seal terve päeva jahtusid. Igaljuhul Vedasin siis ka orbingdoni mammi puuri ja panin talle uued munad alla. Loodan, et seekord läheb õnneks. Peab minema, sest meie kanala on ka munakriisis. Tilgub neid nii vähe iga päev, et kui see hunnik ka metsa läheb siis oleks täitsa kahju. Braama on aga juba terve nädala rahulikult haudunud, niiet pöidlad pihku ja ehk saab kahe nädala pärast juba tibusid:)

Küülikud endiselt trikitavad. Emastel on sellised lossid ehitatud, et kõigi märkide järgi peaks nad indlema, aga kus sa sellega....pane ainult isane ligi ja viimane saab kohe tuupi. Eks ma siis vaiskelt loodan, et ehk ikka on tiined ja koos tibudega saan ka küülikupojad.

Mis muud, kui oodata, enam ei ole palju jäänud. Ja kui juba ootamiseks läks, siis ootan ka talve lõppu ja lume sulamist:D